täiesti külmakindel liik, olles samas südaliiliatest üks madalamakasvulisi ( 2022 a kuumal suvel jäi kõrgus ca 130-140 cm juurde). Kõrgus soodsal aastal 150-160.. cm, (teised liigid kasvad üle 2-3 m kõrgeks). Istutatud 2014 kuid peale seda korduvalt ja korduvalt, isegi igal aastal õitsenud.
Südaliiliatega selline lugu, et sibul, kes kasvatas õied, sureb ja annab sigisibulaid, millest tulevad alles mitme aasta pärast õitsvad taimed. Seemnekülvi taim ise teinud ei ole kuid nn emasibul on aastaid püsinud elus ja veidi teinud sigisibulaid. 2023 kevadel vaatan, kas neid annab eraldada. Olen küll külvanud potti ja emataime ümbrusesse sadades kuid ei ühtegi seemikut. Küllap meie kliimas seeme ei  valmi või mingi muu põhjus. Üks seemnekupar annab väga palju seemneid ja mõni ju võiks idaneda.
Südaliilia tahab rammusat ja parasniisket mulda poolvarjulises kohas (Kaug-Ida metsade alustaim). Usin inimene paneb talveks ka niiskuskindal katte kuid kust neid usinaid ikka leida. Mõnel talvel olen veidi taime ümbrust tammelehtedega multšinud ja nn piimakastiga katnud, mõnel olen ära unustanud ja nii elab ta vaatamata talvele kenasti. Mõne aasta järel olen lisanud sibula lähedusesse (mitte peale ! ) ja ümbrusesse veidi komposti.
Ükski teine südaliilia liik pikalt minu aias kestnud ei ole. Kevadel tärkavad suured helerohelised leherosetid, mille keskelt kasvab mais jäeme õievars ja õitseb mais-juunis. Sügisel suured ümarad seemnekuprad. Aastaid on olnud vaid 1 õievars, mile küljes kuni 15 suurt valget veidi allapoole vaatavat trompetõit. Noori lehti ohustavad teod kuid päris rootsutuks ei ole ühelgil aastal söödud.